Siit algab lugu kallitest asjadest. Neist, mis Vilusi majas oma elu elasid ja millest sündisid lood, otsekui fööniksitibud, peale tulekahju meie mällu.
Esimene pilt, mis mu mällu sööbis tuleleekides majast oli Aotähe lumemaja seina torgatud sinimustvalge majalipp – mis kõige selle mühiseva tulelõõma kõrval kurvalt lehvis…
Nii kummaline kui see pole, tulid meie 2004. aasta maikuus valmis saanud majja enne suur Rootsi lipp ja Raplamaa-, Saamimaa- ja Norra laualipud. Majalipu ostmisele mõtlesime iga kord kui oli aeg seda heisata, paraku on lipupäevad enamasti puhkepäevad ja poed neil päevil suletud.
Korra oleks me peaaegu poodi sellele järele sõitnud, siis kui Mikul paluti Maapäeva avamisel hümni laulda ja ta seda kodus harjutas, et mitte ei läheks segi, et esimese kahe salmi puhul tuleb refräänis laulda “…mu armas isamaa”, viimases aga “… mu kallis isamaa”.
Samuti pakkus ema uuele majale lippu, mida isa oli kõrgelt lehvitanud kõikidel Pärnumaa ärkamisaja üritustel ja ka mujal Eestis. Kahju oli emalt seda ära võtta, sest arvasin, et see oli isal kaasas ka putši ajal raadiomaja katusel, aga alles nüüd sain teda, et sinna oli ta kaasa võtnud karmimaid tõrjevahendeid.
Igal juhul veel 2006. aasta suvel meie majal lippu polnud. Aga siis läks äkki kiireks…
Nimelt olime sel ajal koostööpartnerid Turu ülikoolile ühes Hiina projektis. Nüüd otsustati äkki, et enne Copenhageni konverentsi tulevad Hiina linnametsanduse õppejõud ja ametnikud ringreisile Soome ja Eestisse. Jaanipäeval. Mis on mõlemil maal nii suur püha, et isegi vares ei lenda. Sai siis lõpuks kokku lepitud, et tehakse lühike ringreis Turus ja siis tullakse Eestisse. Leidsime, et lisaks muule on kõige lihtsam neile jaanilaupäeva näidata oma kodus Vilusis.
Tallinnas oli ka eelnevatel päevadel kahepäevane linnametsanduse seminar, kust mina teisel päeval koju muru niitma, lõket üles seadma ja jaaniõhtut korraldama sõitsin. Parasjagu siis, kui hiinlased Teletorni seminarikeskuse akendest Tallinna ülirohelist vaadet imetlesid, tuli emmale kummale meile meelde, et jaanipäev ilma lehviva sinimustvalgeta pole õige jaanipäev.
Kihutasin siis hooga Mustveesse poodi, lootes sealt see tuua. Aga oli ju pühadeeelne päev ja pood just mõni minut tagasi suletud. Ometi paistis kaupluses liikumist, kopsisin haledalt aknale ja müüja tuligi ja tegi ukse lahti… Tõepoolest sinimustvalge oli olemas ja isegi lipuhoidja riiulis… Aga lipuvardad olid kõik just ära ostetud. Nii ronisin kuuri pööningule, kust leidsin maja esmase ülesehitaja, puutöömees Ruuben Tamme tagavarad. Üks sarapuulatt sobis, saagisin selle parajaks ja lipp oli valmis. Üksjagu raske oli lipuhoidjat üksi seina saada, aga lõpuks sai seegi kolme kruviga kinni.
Kui linnametsamehed Ants Paju juurest Põltsamaa Sõpruse pargist ja Maaülikooli nõupidamiselt tulid, lehvis sinimustvalge neile uhkelt vastu. Tõeline Eesti jaanipäev oli - valge linaga pikk laud rõdul, värskelt suitsutatud latikas, kali ja kama. Helen Kõmmus rääkis erinevatest Eesti kanneldest ja mängis lummavaid lugusid. Triinu Nutt tantsitas külarahvast ja Hiina professoreid Heleni torupillilugude saatel ja delegatsiooni juht usaldas lõpuks isegi sauna minna – ülejäänud pildistasid teda kadedalt, mehel oli roheline lina ümber keha ja Saku õlu uhkelt käes.
Küla külalisraamatusse jäid hieoroglüüfides read: “Vilusi on paradiisim koht paradiisis”.
Lipp sai õhtul ka oma esimesed vihmaristsed, oli ainus päev 2006. aasta põuasel suvel kui sadas.
